Vanemad olid kogu aeg tööl – olin palju aega üksinda.
Pere ninnunännutas mind liialt. Oleksin tahtnud energilist lähenemist, mitte ka morbiidset olekut – energia peegeldab energiat”.
Laused nagu: “Olen energiavampiir”; “Käitu normaalselt”; “Räägin liiga palju”
Keegi ei kuula, me pole võrdsed, täiskasvanud ei kuula meid.
Mitte keegi ei võtnud minu muret tõsiselt.
Rääkisin kooli psühholoogile oma murest – jutt läks üle kooli liikvele.
Ma ei usaldanud täiskasvanuid, sest nad ei täitnud oma lubadusi.
Kõik küsivad, miks sa nii tegid – sellega annad juba hinnangu.
Ema on liiga muretseja ja sellepärast väga emaga ei räägi oma muredest.
Koolis oli kokkupuude erinevate töötajatega – ma ei tunne, et nendest oleks olnud väga suurt kasu. Pigem nad hirmutasid ja mul tekkis hirm, et äkki saadetaksegi mind erikooli.
Keegi ei tegelenud minuga süvitsi ega keskendunud abistamisele.
