“Ei tundnud, et mul oleks vaimselt tuge, ei julgenud päriselt öelda, mida mõtlen, sest äkki pannakse hullumajja.”
“Kurjus/mõtlematu pool võttis justkui minus üle – läksin peaaegu tooliga vanemale kallale ja viskasin endale olulised asjad ära.”
“Piinlik oli abi küsida.”
“Öösel oled kõige haavatavam, siis tahaks rääkida.”
“Mul pole tegelikult kedagi, kelle poole pöörduda ja kes mind ootaks.” (asendushooldusel olev noor)
“Pean üksinda hakkama saama, minuga ei ole lihtne ja ma ei taha teisi muretsema panna”
“Ärevus on nii suur, et ma kardan, aga ei soovi ka koormaks olla.”
“Ma ei usalda kedagi, seepärast pole mul ka päris sõpru.”
“Iga inimene hoolitseb enda eest, ei taheta tegelikult aidata neid kellel p*****s”
“Nii kui nii midagi ei muutu.”
“Olime vanematega pidevalt tülis, pole siiani tõsiselt rääkinud sellest.”
“Ei tundnud, et keegi oleks hullupööra mures minu pärast.”
“Teadsin, et ei peaks nii käituma, aga tundsin, et pole midagi kaotada.”
“Isegi kui üritasin küsida ja märku anda, et oleks abi vaja aga ma ei osanud öelda välja, et vajan abi.”
“Tundsin, et olen teistest erinev. Täiskasvanulikum kui teised. Mind ei huvitanud need asjad, mis minuvanuseid.”
“Täiskasvanud ei oleks aru saanud – sp ei öelnud, miks ennast vigastan. Nad ei teadnud, mis on depressioon”
“Et päriselt ei kuula keegi, mis minul öelda on. Miks kuulate teisi? Mis on see minus, et te mind ei usu?”
“Nii või naa ei usu keegi mind – sp ei räägigi enam midagi”.
” Mul ei olnud kuskile minna, elasin turvakodus, tahtsin ema juurde tagasi minna, aga ei saanud. Sees oli protsesteerimine, kui ei saa nii siis elan niimoodi.”
*Olen kogu aeg imelik olnud, teistsugune.”
“Eesti hallile ühiskonnale ei meeldi teistsugune inimene”.
