“Ei tundnud, et mul oleks vaimselt tuge, ei julgenud päriselt öelda, mida mõtlen, sest äkki pannakse hullumajja.”
“Kurjus/mõtlematu pool võttis justkui minus üle – läksin peaaegu tooliga vanemale kallale ja viskasin endale olulised asjad ära.”
“Piinlik oli abi küsida.”
“Öösel oled kõige haavatavam, siis tahaks rääkida.”
“Mul pole tegelikult kedagi, kelle poole pöörduda ja kes mind ootaks.” (asendushooldusel olev noor)
“Pean üksinda hakkama saama, minuga ei ole lihtne ja ma ei taha teisi muretsema panna”
“Ärevus on nii suur, et ma kardan, aga ei soovi ka koormaks olla.”
