“Juba lasteaias tundsin, et olen teistsugune. Ei tahtnud teistega väga mängida, vaid täiskasvanute seltskonnas olla.”
“Vanemad olid kogu aeg tööl ja kui nad koju tulid, olid nad kogu aeg väsinud– olin palju aega üksinda. Õppisin üksi olema ja tegema asju. “Elasin” palju internetis ning õppisin sealt. Mõtlesin, et lasen neil rahus olla ja saan ise hakkama.”
“Ma ei ole kunagi tundud, et mind armastatakse.”
“Ma olin väga väike, mäletan et kasuisa jõi ja peksis ema.”
“Mind kiusati koolis, ma ei tea miks, aga kogu aeg norisid.”
“Vanemad tulevad töölt koju..ütleb, et tahab puhata ja et ma olen liiga aktiivne..ei tahagi rääkida oma muredest, lasen siis vanematel puhata.”
“Ühest kallistusest paari aasta peale ei piisa.”
“Mu vanemad ei öelnud kunagi, et nad mind armastavad.”
“Koolis kiusati algkalssides, ma ei tea miks, mõtlesid lihtsalt äge norida, koolikiusamine noh”
“Õpetaja mind ei sallinud, ma istusin iga päev peale tunde. Mul kadus ära see motivatsioon, et üldse koolis käia.Mõtlesin, et mis ma käin siin, kui ma pole siia oodatud.”
“Olin nii noor, 11, ei tea kuhu üldse saan pöödrduda.”
“Tundsin end kui tüütaja.”
“Kasvatajad tegid kõik selleks, et mind ära saata…kogu aeg olin kõiges süüdi. Siis hakkasingi ülbitsema ja tegema nende elu nii ebamugavaks kui sain (asenduskodus kasvanud noor).”
“Koolis kiusati tugevalt, kodus üritasid toetada, aga tundusid ükskõiksed”.
