"I didn't feel like I had any mental support, I didn't dare to really say what I was thinking because they might put me in the asylum."
"The wicked/unthinking side of me just took over - I almost went at my parent with a chair and threw away important things."
"It was embarrassing to ask for help."
"You're most vulnerable at night, that's when you want to talk."
"I don't really have anyone to turn to and who is waiting for me." (young person in substitute care)
"I have to manage on my own, it's not easy with me and I don't want to worry others"
"The anxiety is so great that I'm afraid, but I don't want to be a burden."
“Ma ei usalda kedagi, seepärast pole mul ka päris sõpru.”
“Iga inimene hoolitseb enda eest, ei taheta tegelikult aidata neid kellel p*****s”
“Nii kui nii midagi ei muutu.”
“Olime vanematega pidevalt tülis, pole siiani tõsiselt rääkinud sellest.”
“Ei tundnud, et keegi oleks hullupööra mures minu pärast.”
“Teadsin, et ei peaks nii käituma, aga tundsin, et pole midagi kaotada.”
“Isegi kui üritasin küsida ja märku anda, et oleks abi vaja aga ma ei osanud öelda välja, et vajan abi.”
“Tundsin, et olen teistest erinev. Täiskasvanulikum kui teised. Mind ei huvitanud need asjad, mis minuvanuseid.”
“Täiskasvanud ei oleks aru saanud – sp ei öelnud, miks ennast vigastan. Nad ei teadnud, mis on depressioon”
“Et päriselt ei kuula keegi, mis minul öelda on. Miks kuulate teisi? Mis on see minus, et te mind ei usu?”
“Nii või naa ei usu keegi mind – sp ei räägigi enam midagi”.
” Mul ei olnud kuskile minna, elasin turvakodus, tahtsin ema juurde tagasi minna, aga ei saanud. Sees oli protsesteerimine, kui ei saa nii siis elan niimoodi.”
*Olen kogu aeg imelik olnud, teistsugune.”
“Eesti hallile ühiskonnale ei meeldi teistsugune inimene”.
