Enelis

Olen aastaid töötanud kinnise lasteasutuse teenuse juhina. Need aastad on olnud väga silmi avavad, kuid samas olnud täis väga kurbasid ja keerulisi lugusid. On väga raske olnud näha, et laste ja noore elus on juhtunud palju ebaloomulikku ja traumeerivat. Need noored ja nende lood on mulle õpetanud veelgi rohkem mõistmist, hoolimist ning kui oluline on anda ja luua noortele võimalusi.

Nii töökogemus kui selle raames õppimine on viinud sügava veendumiseni, et ainus viis aidata noori, kelle käitumine on endale või teistele ohtlik, on teha seda koostöös nii noorte kui nenede lähedastega. Selleks, et noor oleks sisemiselt motiveeritud oma käitumist muutma on vaja talle autonoomsus (ehk võimalus enda elus ise otsususeid vastu võtta), seotustunne (kuulumine kuskile, kus teda päriselt väärtustatakse) ning kompetentsus (tunne ja tunnetus, et noor on milleski, mida ta teeb hea).

Lisaks töökogemusele on mul ka endal kogemus väga lähedase noorega, kes aastaid väljendas oma sisemist valu läbi riskantse käitumise – pideva enesevigastamise ning mitmete suitsiidikatsetega. Võin julgelt öelda, et see periood on olnud siiani raskemaid aegu minu elus – muretseda igapäevaselt ühe kalli noore hinge eest ning “oodata” seda kõnet, kus öeldakse, et teda enam ei ole. See oli raske aeg nii minule kui tema lähedastele ning eelkõige temale endale. Samas õpetas ja näitas see keeruline kogemus seda, et järjekindlus, pidev tugi nii noorele kui tema lähedastele, noore hinnanguvaba kuulamine, toetavad spetsialistid ning usk, et see käitumine muutub, viis üks hetk selleni nagu see noor ise väljendas “Mul sai endast siiber ja otsustasin teisi kuulama hakata”.

Seega nii isikliku kogemuse kui kinnise lasteasutuse teenusejuhi töö kaudu usun päriselt, et iga noort saab aidata, kui päriselt kuulame neid noori, selgitame välja nende vajadused, tegeleme käitumise algpõhjustega, pakume toetust ning samal ajal toetame ka täiskasvanuid nende ümber.