Proovi luua lapsega suhe („klapp“). On väga oluline, et tekiks klapp ja, et ma tean, et saab usaldada ning muredega sinu poole pöörduda.
Süvene, mõtle kaasa minu asjades, võta minu jaoks aega.
Kuula mind ja tunne minu vastu huvi – usu, mida ma räägin.
Arvesta ka minu mõtete ja tunnetega.
Ära ähvarda mind, paku võimalusi ning lahendusi ning räägi minuga asjad läbi.
Ära tee üle minu pea otsuseid, kuula ka mida minul öelda on, kaasa mind rohkem otsuse tegemisse.
Kui ma käitun arusaamatult, siis küsi “Mis juhtus?”
Pea oma lubadustest kinni ja ära anna tühje lubadusi.
Ära keskendu ainult sellele, mis on halvasti. Too välja, mida teen hästi.
Ole empaatiline.
Proovi näha minu käitumise põhjuseid.
Pane ennast minu asemele.
Anna mulle ka infot, mis toimub.
Ole järjekindel ja järjepidev.
Usu minusse, et ma päriselt suudan asju teisiti teha.
Kuula rohkem, mida ka mina soovin ja tahan.
Kui olen vihane, anna mulle veidi aega, et saaksin maha rahuneda. Siis räägime kui olen rahulikum.
Noori aitaks kindlasti kogemusnõustamine ja mõistlikud täiskasvanud, kes ei karista, vaid püüavad abistada ja positiivselt mõjutada, kes süvenevad inimese probeemidesse, mitte ei tekita neid juurde.
Süsteemis peavad olema inimesed, kes leiavad aega kuulamiseks ja on lahendustele keskendunud, kes ei solguta last ühest kohast teise.
