Risk, riskid või riskikäitumine on midagi, mis tavaliselt seondub negatiivsete mõtete ja tunnetega. See aga ei tohiks alati olla nii, sest riskikäitumist võib näha ka noorukiea vajaliku arenguetapina. Teismeliste huvi uute kogemuste vastu, sh võttes erinevaid riske, on loomulik ja oluline arenguülesanne. Piire ületades ja riske võttes arenevad teismelised iseseisvaks ning noor saab selle kaudu kasvada ja areneda. Noort ümbritsevate lähedaste täisksasvanute jaoks võib see olla keeruline aeg, kuid on oluline meeles pidada, et see on märk nende tervest arengust ning teismelised on loodud iseseisvuse ja vabaduse otsimiseks. Samas on oluline, et riskikäitumine jääks sotsiaalselt aktsepteeritavaks ning ei muutuks tõsiseks, kus riskikäitumise tulemused on ebakindlad või üha raskemate tagajärgedega.
Millal muutub riskikäitumine ohtlikuks?
Riskikäitumine muutub sotsiaalselt aktsepteeritavast normaalsest arenguetapist murettekitavaks riskikäitumiseks, kui teismelised hakkavad võtma riske, mis seavad ohtu nende ja/ või teiste inimene turvalisuse ning neil riskidel võivad olla pikaajaliselt püsivad tagajärjed. Sellisel juhul on tegu kõrge riskikäitumisega. Kõrgeks riskikäituminevõib avaldada kahjulikku mõju noore heaolule, tervisele ja arengule kui ka teiste inimeste heaolule ja tervisele. See mõjutab noore füüsilist ja vaimset tervist, sotsiaalsete oskuste arenguperspektiivi ning ka tuleviku väljavaateid.
Kõrge riskikäitumise alla kuuluvad näiteks:
- Pidev mõnuainete tarvitamine (suitsetamine, alkoholi tarvitamine, uimastite tarvitamine)
- vägivaldne käitumine teiste inimeste vastu (nii vaimne kui füüsiline vägivald)
- vara lõhkumine
- auto(de) ärandamine
- enesevigastamine (nt pidev lõikumine; küünistamine, põletamine)
- suitsiidikatsed
- kiusamine
- koolikohustuse pidev eriamine
- pidev kodust eemal ööbimine
- seksuaalne riskikäitumine (ebaturvaline seks, suguhaigused, soovimatu rasedus)
Riskikäitumise eskaleerumise ennetamine
- Madal enesehinnang võib olla põhjuseks, miks käitutakse riskantsemalt ning sellepärast on oluline, et juba lapseeas tegeletakse lapse positiivse enesehinnangu arendamisega. See on hilisemas elus abiks suhete loomisel ja õigete otsuste langetamisel.
- Oluline on rääkida turvaliste valikute tegemisest, kui täiskasvanuid ei ole kohal, ja anda selged signaalid, et on turvaline anda teada kui nad vajavad meie abi, sh kui nad on ka riskantses olukorras ning annavad meile sellest teada, siis me ei karista neid selle eest, et nad ebaturvalise tegevusega ennast sidusid. Nt öelda: “Ma palun, et sa teeksid turvalisi valikuid ning hoolitseksid enda eest. Kui aga peaksid sattuma olukorda, kus sina või su sõbrad on ebaturvalises olukorras, siis tahan, et pöördud minu poole abi saamiseks. Me luban, et ma ei pane sind kahetsema, et sa minu abi otsisid.”
- Me teame, et noored ei kasuta alati oma sõpradega koos olles parimat otsustusvõimet. Seetõttu on kasulik koos nendega eelnevalt planeerida, kuidas nad riskantsete võimaluste tekkimisel käituvad. Näiteks võiks öelda: “Meil on hea meel, et sa oled nõus, et sõpradega koos olles ei ole turvaline alkoholi juua. Räägi meile, milline on sinu plaan, kui kõik teised joovad. Mida sa ütled või teed, mis aitab sul kinni pidada sellest plaanist, mille me praegu teeme?”
- Eelnev planeerimine ei garanteeri, et noor teeb oma sõpradega koos olles meile sobivaid otsuseid, kuid nad tulevad paremini sellega toime, kui nad on olukorra läbi mõelnud ja ei püüa selles ajahetkes lahendust välja mõelda.
- Oluline on meeles pidada ka seda, et noor ei taha end oma sõprade ees häbistatuna tunda ja mõnikord saab ta seda vältida, andes mõista, et ta tahaks küll hea meelega riskikäitumisega tegeleda, kuid kui ta seda teeb, satub ta vanematega hätta.
- Kui räägite noorega riskide võtmisest, ei tohi me ähvardada karistusega kui nad peaksid vahele jääma. Kuigi ähvardamise kavatsused võivad olla head, tekib oht, et noored keskenduvad pigem sellele, kuidas mitte vahele jääda, mitte sellele, et riskikäitumisega kaasa minna. Täiskasvanutena võime nt öelda: “Küsimus ei ole selles, kas sa jääd vahele või mitte – suure tõenäosusega mitte -, põhiküsimus on see, kas sa võid haiget saada. Sinu ülesanne on enda eest hästi hoolitseda ja kui sa seda tööd ei tee, on minu ülesanne sekkuda, et aidata sul seda teha.”