“Vanemad olid kogu aeg tööl – olin palju aega üksinda.”
“Pere ninnunännutas mind liialt. Oleksin tahtnud energilist lähenemist, mitte ka morbiidset olekut – energia peegeldab energiat”.
Laused nagu: “Olen energiavampiir”; “Käitu normaalselt”; “Räägin liiga palju”
“Keegi ei kuula, me pole võrdsed, täiskasvanud ei kuula meid.”
“Mitte keegi ei võtnud minu muret tõsiselt.”
“Rääkisin kooli psühholoogile oma murest – jutt läks üle kooli liikvele.”
“Ma ei usaldanud täiskasvanuid, sest nad ei täitnud oma lubadusi.”
“Kõik küsivad, miks sa nii tegid – sellega annad juba hinnangu.”
“Ema on liiga muretseja ja sellepärast väga emaga ei räägi oma muredest.”
“Koolis oli kokkupuude erinevate töötajatega – ma ei tunne, et nendest oleks olnud väga suurt kasu. Pigem nad hirmutasid ja mul tekkis hirm, et äkki saadetaksegi mind erikooli.”
“Keegi ei tegelenud minuga süvitsi ega keskendunud abistamisele.”
“Ma ei soovi kohtuda liiga paljude spetsialistidega, kuna ei jõua kogu aeg oma probleemidest rääkida.”
“Nii või naa ei usu keegi mind – sp ma ei räägigi.”
“Asjade peale sundimine”
“Igal võimalikul viisil üritas mu kinni panna, aga minu muret ei kuulaud.”
“Spetsialisti juures käia oli alandav – kritiseeris mind kogu aeg.”
“Tundsin, et spetsialisti ei huvita üldse, olen pätt siin, nooruk. Või olen lapsepõlve kinni jäänud, kasva välja..”
“Spetsialist võttis auto peale – pani muusika valjusti ja ei kuulanud mind.”
“Karjuti mu peale”
“Iga hinnanguga sulgesin rohkem enda sisse. Ma ei jaganud, mis toimub, kartsin hinnanguid.”
“Kui nad ütlevad halvasti, ei taha abi vastu võtta.”
“Tunenn halvasti kui hinnatakse tegusid, teadmata mis toimub selle taga. Hullult häirib.”
“Mäletan ainult halba kriitikat „Sinust ei tule kunagi midagi, sa ei lõpeta kuskil, anna kohe alla, miks sa üldse oled siin“
