Autor: Lisett Rajangu, MTÜ Sa Suudad projektijuht
Kui räägitakse noortest ja vägivallast, on täna väga raske mitte mõelda hiljuti Viimsis juhtunule. 17-aastase tüdruku ründamine puudutab ilmselt paljusid. Sellised juhtumid tekitavad paratamatult viha, kurbust ja hirmu ning toovad endaga kaasa hulga küsimusi: kuidas saavad noored niimoodi käituda, mis nende elus toimub, kus olid täiskasvanud ja kuidas saaksime tulevikus selliseid olukordi ennetada?
Need on kõik õigustatud küsimused. Ometi jääme me sageli pidama esimesele kihile ehk sellele, mida me näeme. Me näeme vägivalda, ohvrit ja neid, kes talle haiget tegid. Tormame viimaseid määratlema kui vägivaldseid, halbu, kasvatamatuid, ohtlikke. Just siin tekib minu jaoks aga üks oluline küsimusi: kas me oskame näha käitumise taga ka inimest?
Olen Viimsi elanik ja tahan samuti, et minu kodukoht oleks turvaline ja et meie noored oleksid hoitud. Samal ajal annab erialane taust mulle võimaluse vaadata selliste juhtumite puhul ka esimesest kihist kaugemale. Lastekaitse eriala magistrandina ning tegutsedes igapäevaselt MTÜ-s, mis tegeleb noorte toetamisega, kellel esineb või on esinenud riskikäitumist, olen õppinud nägema käitumise taga ka neid põhjuseid ja asjaolusid, mis ei pruugi esmapilgul nähtavad olla.
See ei tähenda mingil juhul vägivaldse teo õigustamist ega vastutuse vähendamist. Tõsisel teol peavad olema tagajärjed ja vastutus peab säilima. Aga eesmärk ei tohiks olla ainult konkreetsele juhtumile reageerida, vaid päriselt ennetada seda, et midagi sarnast uuesti ei juhtuks. Selleks peame suutma vaadata ka kihi võrra sügavamale. Lisaks küsimusele „miks ta seda tegi?” peame küsima ka „mis viis ta selle teoni?”. Just nendele põhjustele otsa vaadates saame hakata ennetama, mitte tegelema üksnes tagajärgedega.
Käitumise taga on alati lugu
Ma ei ole kohanud veel ühtegi noort, kes ühel hommikul otsustaks, et nüüd hakkab vägivaldseks. Vägivaldse käitumise kujunemise taga võib olla pikk ja keeruline lugu. Selle taga võib olla tõrjutuse või üksijäämise kogemine, kodune keskkond, kus vägivald on olnud tavapärane, või eakaaslaste kiusamine.
Nende kogemuste tagajärjel võib saada mõne noore jaoks sõpruskonna heakskiit nii oluliseks, et oma koha ja kuuluvuse säilitamiseks hakatakse tõestama oma jõudu, julgust või valmisolekut teistele vastu astuda. Teisel võib olla kogunenud suur hulk raskeid tundeid, pettumust, viha ja väljaütlemata sõnu. Kui puuduvad oskused oma emotsioone märgata, sõnastada ja turvaliselt väljendada, võib vägivald muutuda viisiks, kuidas anda edasi midagi, mille jaoks sõnu ei ole. Sageli ei ole nende lugude juures olnud täiskasvanut, kes oleks võtnud aja, et päriselt uurida, mis noorega toimub. „Miks sa seda tegid?” ja „Mis sinuga enne seda juhtus?” on kaks väga erinevat küsimust. Esimene keskendub teole ja vastutusele, teine püüab mõista selle tausta. Vaja on esitada mõlemad.
Olen ka enda elus näinud, kui kiiresti võib vägivald muutuda normaalsuseks. Kui kodus, koolis, tänaval või sõpruskonnas on kaklemine midagi tavapärast, õpib noor, et jõud annab staatuse, tugevamale kuulub austus ja haavatavuse näitamine muudab su teiste silmis nõrgaks. Kui olla sellises keskkonnas piisavalt kaua, kohanetakse sellega, mida enda ümber nähakse.
Ja võib-olla on kõige olulisem küsimus hoopis see, et miks noor üldse tunneb, et peab kogu aeg võitlema. Mida ta kardab? Mida ta püüab teistele tõestada? Mida ta sellest grupist saab? Miks tundub agressioon talle turvalisem kui haavatavus? Need küsimused aitavad meil mõista, kust muutus peaks algama.
Mida õpetame noortele oma reaktsiooniga?
Minu jaoks on kõnekas, mis toimub pärast selliseid juhtumeid sotsiaalmeedias. Arusaadav, et inimesed tunnevad viha. Ühiskond peab vägivaldsed teod üheselt ja selgelt hukka mõistma. Kannatanu peab saama kaitset ja tuge ning vägivalla toime pannud inimesed peavad oma tegude eest vastutama. Aga õigustatud pahameele kõrval näeme kommentaariumites sageli ka sildistamist, mõnitamist, alandamist, kättemaksusoove ja üleskutseid vägivallale. Mida me aga sellega noortele õpetame?
Räägime, et vägivald ei ole lahendus, kuid vastame vägivallale ise verbaalse vägivalla ja kättemaksusooviga. Ütleme, et noored peavad õppima oma emotsioone reguleerima samal ajal kui täiskasvanud vihastavad viisil, mille üle me noorte puhul häbi tunneksime. Me räägime empaatiast proovimata mõista noore käitumise tagamaid. Saan aru, kust selline reaktsioon tuleb. Kui keegi teeb teisele inimesele haiget, tahame õiglust. Tahame, et teol oleks tagajärg ja et see ei korduks. Aga vastutus ja alandatus ei ole sama asi. Tagajärg ja kättemaks ei ole sama asi.
Vägivalda hukka mõistes ei pea me ise muutuma vägivaldseks. Noored jälgivad meid mitte ainult siis, kui me neile midagi õpetame, vaid eelkõige siis, kui me ise oleme vihased, pettunud või tunneme, et keegi on teinud midagi andestamatut.
Nad näevad, kuidas me käitume inimesega, kes on eksinud. Nad näevad, kas me suudame jääda inimlikuks ka siis, kui teine inimene on teinud midagi väga halba. Nad näevad, kas piiride seadmine tähendab meie jaoks teise alandamist või suudame öelda „see käitumine ei ole vastuvõetav” ilma ütlemata „oled lootusetu”.
Kui meie sõnum noortele on, et vägivald on vale, siis kuidas me õigustame enda verbaalset vägivalda kommentaariumites? Kui eesmärk on tagada, et noored õpiks sellest kõigest midagi, siis tuleks meil neile hoopis näidata, kuidas tulevikus teisi valikuid teha. Meie kõigi vastutus on näidata eeskuju, et nad õpiksid: oma käitumise eest tuleb vastutada, konflikte saab lahendada teisiti, oma emotsioone saab õppida juhtima ja teise inimese piire tuleb austada.
Me jõuame liiga sageli nooreni alles siis, kui midagi on juhtunud
Eestis jõuab noor abini sageli alles siis, kui probleem on muutunud piisavalt suureks, et keegi peab sekkuma. On olnud kaklus, keegi on saanud haiget, kool ei tule enam toime, politsei peab sekkuma või jõuab noor lastekaitse ja õigussüsteemi huviorbiiti. Siis küsime, miks keegi varem midagi ei teinud. See on oluline küsimus, kuid selle kõrval peaks esitama ka need: kas keegi varem üldse märkas? Kui märkas, siis kas sekkus? Kas noor sai abi? Kas keegi tundis tema vastu päriselt huvi või tegeleti peamiselt tema käitumise kontrollimisega?
See, kuidas me küsime, määrab suuresti ära selle, millisena noor abi kogeb. Noore ümber võib olla korraga väga palju spetsialiste: lastekaitse, kool, tugispetsialistid, psühholoog, psühhiaater, politsei ja mõnikord ka kohtusüsteem. Kõik nad võivad teha oma tööd hästi ja päriselt soovida aidata. Ometi võib noore enda kogemus olla hoopis, et kõik räägivad temast, teevad tema eest plaane ja otsustavad tema üle, kuid vähesed räägivad temaga. Kui noor tajub abistamist kontrolli, karistuse või järjekordse ettekirjutusena, ei pruugi ta abi enam vastu võtta.
Noor kasvab keskkonnas
Kuid vastutust ei saa panna ainult spetsialistidele. Samuti ei saa kõiges süüdistada vanemaid või noort ennast.
Noor kasvab peres, koolis, sõpruskonnas, tänaval, sotsiaalmeedias ja ühiskonnas tervikuna. Kõik need keskkonnad õpetavad talle midagi selle kohta, millised on suhted, kuidas konflikte lahendatakse, mida tähendab tugev olemine, kuidas suhtutakse endast nõrgemasse ja kuidas käitutakse siis, kui keegi eksib. Just seetõttu olen järjest rohkem mõelnud sellele, et lapsed ei ole ainult oma kodu peegel. Lapsed on kogu ühiskonna peegel. Nad peegeldavad seda, mida enda ümber kogevad: nii turvalist kui ka ebaturvalist.
Kui noor kogeb korduvalt tõrjutust, sildistamist, alandamist või tunnet, et tema üle otsustatakse ilma temata, õpib ta ka sellest midagi. Kui täiskasvanud tema ümber lahendavad konflikte jõu, hirmutamise või kontrolli kaudu, võib ta hakata uskuma, et nii maailm lihtsalt toimibki. See ei tähenda, et iga vägivaldse noore käitumise saab ühe põhjusega ära seletada. Inimeste lood on erinevad. Aga see tähendab, et me ei saa vaadata noort, jättes kõrvale keskkonna, milles ta on kasvanud.
Ennetus algab enne, kui keegi saab haiget
Kui tahame päriselt noorte vägivalda vähendada, ei saa meie tegevus alata alles siis, kui midagi on juhtunud. Peame küsima palju ebamugavamaid küsimusi kui see, kes on süüdi. Noor vajab suhteid, kuuluvustunnet ja teadmist, et tal on oma elu üle päriselt mõju. Ta vajab täiskasvanuid, kes tunnevad tema vastu huvi ka siis, kui parasjagu ei ole midagi halvasti. Ta vajab võimalust rääkida ilma, et iga vestlus muutuks ülekuulamiseks. Ta vajab piire ja turvalisust korraga ning võimalust eksida nii, et eksimusest ei saa tema identiteet. Kui need vajadused jäävad täitmata, hakkab noor neid otsima sealt, kust neid leida suudab: mõnikord sõpruskonnast, mõnikord kambast, mõnikord konfliktidest ja mõnikord agressiooni kaudu. Nii võib grupi heakskiit muutuda palju olulisemaks kui ühegi täiskasvanu nõuanne. Ma ei taha Viimsi juhtumit vaadates öelda, et need noored ei olnud teadlikud, et nende tegu on vale. Aga ehk oleme me suutelised korraga aktsepteerima kahte tõde.
Et vägivald ei ole vastuvõetav. Ja samal ajal vajab noor, kes kasutab vägivalda, rohkemat kui ainult hukkamõistmist. Need mõtted ei välista teineteist. Või ehk annab nende koos käsitlemine võimaluse rääkida päriselt vastutusest ja ennetusest. Kui me tahame, et noor vastutaks oma käitumise eest, peab tal olema võimalus õppida. Kui tahame, et ta õpiks empaatiat, peab ta seda ka kogema. Kui tahame, et ta lahendaks konflikte ilma vägivallata, peab ta nägema enda ümber täiskasvanuid, kes seda oskavad. Ja kui tahame, et ta ei alandaks teisi, peame ka meie loobuma tema alandamisest.
Meie reaktsioon on samuti ühiskonna peegel
Võib-olla ei ole küsimus lõpuks ainult selles, mis toimub meie noortega. Võib-olla peame küsima ka, mis toimub meie ühiskonnaga? Milliseid suhteid me loome? Millist käitumist me normaliseerime? Millist keelt me kasutame? Kuidas kohtleme inimest, kes on eksinud? Need ei ole ainult lastekaitse, kooli või politsei küsimused. Need küsimused on kõigile meile.
Enne järgmise kommentaari kirjutamist võiksime korraks peatuda ja endalt küsida: kas see, mida ma praegu ütlen, on osa sellest muutusest, mida ma noortes näha tahan?
Sest kui me tahame, et noored oleksid vähem vägivaldsed, peame olema valmis vaatama ka seda, kuidas meie ise vägivallale reageerime. Kui tahame, et nad oleksid vähem hinnangulised, peame vaatama oma hinnanguid. Kui tahame, et nad kuulaksid, peame õppima kuulama. Kui tahame, et nad oskaksid oma emotsioonidega toime tulla, peame näitama, kuidas seda tehakse. Ja kui tahame, et nad suudaksid näha teises inimeses inimest ka siis, kui ta on eksinud, peame olema valmis sama tegema.