Kõige olulisem siinkohal on mõista, et ükski noore käitumine ei esine niisama. Oma käitumisega püüab noor meile alati midagi öelda ehk kõrgel riskikäitumisel ehk raskesti mõistetaval käitumisel on alati tähendus, üldjuhul tegemist katmata vajadustega. Noore käitumine on tema kogemuste peegel.
Lühidalt: riskikäitumine areneb enamasti mitme teguri koosmõjul, mitte ühest põhjusest — seda tuleb otsida korraga indiviidi, pere, kooli ja eakaaslaste tasandilt. Igal tasandil on ka konkreetsed sammud, mida saab teha. Kõige olulisem on jääda noore kõrvale, teda mõista ja mitte karistada.
Sisukord
- Kuidas areneb kõrge riskikäitumine?
- Individuaalsed põhjused ja kuidas toetada
- Perekondlikud põhjused ja mida teha
- Kooli tasandi põhjused ja mida teha
- Eakaaslaste ja keskkonna põhjused
- Kokkuvõte
Kuidas areneb kõrge riskikäitumine?
Noorte riskikäitumisel on tavaliselt mitu põhjust korraga. Uuringud on leidnud tegureid, mis soodustavad riskikäitumist ja hoiavad seda alal neljal tasandil: indiviid, pere, kool ja eakaaslased. Alljärgnevalt vaatame igat tasandit eraldi ja anname konkreetseid soovitusi, mida saab teha.
Kõrge riskikäitumise tekkimise individuaalsed põhjused
Indiviidi ehk isiku tasandil soodustavad kõrge riskikäitumise kujunemist mitmed tegurid:
- traumakogemus(ed), nt väärkohtlemine, hooletusse jätmine
- neuropsühholoogilised raskused ja erivajadused (nt hüperaktiivsus, depressioon, isikusehäired, autism jne)
- vanema või lähedase kaotus või lein
- kiusamise ohvriks langemine
- madal enesehinnang ja madal huvi õppimise vastu
- asendushooldusele paigutamine
- vanusest tingitud iseloomulikud jooned (välja kujunemata isiksus, ebaküpsus) ja isikuomadused (impulsiivsus, hüperaktiivsus)
Psühholoogid kinnitavad, et sagedamini kalduvad riskikäitumisele kergesti ärrituvad ja kiirete meeleolumuutustega inimesed või vastupidiselt häbelikud ja kinnised inimesed.
Noored, kellel on emotsionaalsed raskused, tõsine stress või tunnevad ennast isoleerituna, võivad võtta rohkem riske või käituda riskantselt. See on üldjuhul tingitud sellest, et nad püüavad riskikäitumise abil toime tulla raskete tunnetega, sest neil puuduvad selleks paremad oskused.
Sageli esineb noortel korraga mitu raskust: impulsiivsus, hüperaktiivsus, hariduslikud erivajadused ning pere ja vanemluse raskused. Kui need kuhjuvad, kasvab tõenäosus, et tekib käitumine, mis valmistab muret.[1]
*Uuringu autorid rõhutavad, et esimesed vahelejäämised loovad võimalusi, et tuvastada abivajajaid lapsi.[1]
Kuidas toetada noort, kellel esineb kõrget riskikäitumist?
Alustame sellest, et kõigepealt on oluline püüda mõista põhjuseid, mis tekitavad noore kõrget riskikäitumist ja/või hoiavad seda alal. Seal hulgas on oluline saada noorega kontakt ning luua usalduslik suhe, et ta saaks rääkida, mida ta mõtleb, tunneb ja vajab. Lisaks on oluline arvestada, et noorega kontakti saamine, eriti usaldusliku suhte loomine, võib võtta aega, seega oluline on olla järjepidevalt tema kõrval, toetav, hoiduda süüdistamisest ning anda mõista, et olete noore kõrval olenemata, kuidas ta käitub. See kõik aitab lõpuks aru saada millist tuge noor päriselt vajab.
- Laste riskikäitumise vähendamiseks on oluline aidata arendada noorte sotsiaalseid oskusi, eneseregulatsiooni oskusi ja konfliktilahenduse oskusi.
- Luua selgus reeglites ja piirides. Oluline on leida hea tasakaal toetavate raamide ja protesti tekitavate reeglite vahel. Seda saab teha läbi ühiste arutelude ning reeglite asemel kokkulepete tegemisega. Reeglid paneb paika üldjuhul võimupositsioonis olev täiskasvanu, kuid kokkulepped luuakse koos noortega. Selline tegevus võimestab noori ning näitab, et neil on võimalus oma elu puudutavates otsustes kaasa rääkida.
- Lapse vaba aja sisustamine. Huvitegevus ühest küljest sisustab noorte aega, teisalt annab võimaluse eneseteostuseks ja eduelamuseks. Kui noorel puuduvad huvid ja huviringid, mis sisustaksid tema vaba aega, hakkab lapsel ilmselgelt igav. Seetõttu leiavad osad noored põnevust ja „eneseteostust“ hoopis õigusrikkumiste toimepanemisest. [1] Prosotsiaalsete vaba aja tegevuste pakkumise suutlikkus sõltub otseselt kogukonna võimalustest, sealsetest elanikest ja spetsialistidest. Seetõttu on oluline arendada kogukonnas kõigile noortele, sh neile, kel esineb riskikäitumist, võimalusi osaleda huvitegevuses ja saada karjäärinõustamist.
- Paku-ise-lahendus. Küsida noore käest, mis tema arvab olevat õige/õiglane viis konflikti tekitanud tegu heastada või mis võiks olla oskus, mida ta ise vajaks, et edaspidi paremini hakkama saada, paremaid otsuseid langetada. Võib ette anda ka näiteks mõningaid valikuid, mille hulgast noor valida saab.
- Tulevikuplaanide sõnastamine. Noor võib paremini mõista vajadust muuta oma käitumist, kui arutada temaga tulevikuperspektiive. See tekitab selge arusaama, mille jaoks on muutus vajalik. See arutelu võib näiteks olla seotud tulevase ametiga.[1] Seal hulgas tuleb arvestada, et noored mõtlevad lühikeses ajaperspektiivis, seega mõistlik on valida lähituleviku eesmärgid. Tulevikuplaane sõnastades on oluline näidata noorele võimalusi ning et tal tekiks ettekujutus sellest, mida tal tulevikuplaanide täitmiseks vajalik teha on. Kui ta saab ise oma plaani teha tekib tal suurem sisemine motivatsioon ka seda ellu viia. Oluline on aidata noortel teha konkreetseid samme oma unistuste elluviimise suunal ning et keegi on tal sellel teekonnal alati olemas. Tulevikuplaane tasub koos noorega ka kirja panna, et sammud jääksid selgemalt meelde ja neid oleks hiljem lihtsam üle vaadata.
- Leia lapsele usaldusväärne täiskasvanu. Tähtis on, et noorel oleks toetav ja soe suhe vähemalt ühe täiskasvanuga. See ei pea olema lapsevanem, vaid ka nt treener, õpetaja, lastekaitsetöötaja, prokurör, politseinik või terapeut. Võimalusi on palju! Peamine on see, et noor saaks ise valida endale inimese, kellega suhet hoida ja edasi arendada. Kindlasti peab ka noore poolt väljavalitud täiskasvanu olema nõus koostööks ning valmis ka noorega suhtesse panustada. Oluline, et see inimene oleks keegi, kes päriselt kuulab ja keda saab usaldada. Traumat kogenud noorel, kelle elus on vähemalt üks toetav täiskasvanu, on suurem võimalus keerulisest olukorrast välja tulla, kui noorel, kellel niisugune täiskasvanu puudub.
- Osutada tähelepanu lapse vaimsele ja füüsilisele tervisele. Diagnoosimata või ravi ja sekkumiseta jäänud psüühika- ja käitumishäired muudavad lapsed eriti haavatavaks ning sellest võib välja kasvada ennasthävitav ja/või kõrge riskikäitumine. [1] Kui seni pole lapse tervist hinnatud, on oluline teha selleks esimesed sammud (nt perearsti poole pöördumine, info otsimine teenuste ja võimaluste kohta).
Kui see kirjeldus tundub tuttav ja soovid rääkida kellegagi, kes on ise sarnast teed käinud, tutvu Kogemustega usaldusisiku programmiga või vaata, kust kiiresti abi leida.
Riskikäitumise tekkimise perekondlikud põhjused
Perekondlike riskitegurite hulka kuuluvad:
- kvaliteetsete peresuhete puudus, sh vähene vanemate järelevalve
- kodust välja viskamine
- lähisuhtevägivalla pealtnägemine
- lapse ja vanemate vahelised konfliktid, sh vanemlike oskuste vähesus või puudumine
- füüsilise, vaimse ja verbaalse vägivalla kogemine (nt süüdistamine, karistamine ja hirmutamine kasvatusvõtetena)
Lapsed ja noored jälgivad hoolega, mida täiskasvanud nende ümber teevad. Kui vanem või hooldaja kuritarvitab alkoholi või ei näita ette terveid toimetulekuviise, on suurem tõenäosus, et ka noor hakkab riskantselt käituma ja tal on raskem enda eest hoolt kanda.
Ka puudulikud vanemlikud oskused suurendavad riskikäitumise tõenäosust. Kui vanemad nõuavad lapselt liiga palju, võib noor hakata vastu mässama või pinge all murduma. Vastupidine äärmus on sama ohtlik: kui vanemal ei jää lapse jaoks piisavalt aega ega energiat, näiteks töökoormuse tõttu, jäävad lapse probleemid tihti märkamata. Kiires elutempos ja uutes peremudelites, näiteks kärgperedes, eeldatakse sageli, et noor tuleb ise toime. Tegelikult vajab ta ikka veel palju tuge ja mõistmist.
*Kui lapse perekondlik olukord on muutunud talle ohtlikuks, tuleb noor perekonnast eraldada ning leida võimalus elada teiste sugulaste juures (eestkostel) või selle puudumisel paigutada asendushooldusele (nt asenduskodusse, hooldusperre). See on lapsele tõsine trauma ning võib suurendada olulisel määral kõrge riskikäitumise tõenäosust. Eriti olukorras, kus laps on pikalt elanud ebasoodsas keskkonnas (ehk ta paigutati asendushooldusele hilisemas eas) või teda on korduvalt liigutatud oma pere ning erinevate asendushoolduse vormide vahel (nt erinevate asenduskodude vahel). Ka lapse ja asenduskodu/hoolduspere omavaheline sobivus on oluline, sest kui näiteks asenduskodu, kuhu laps paigutati on madala kvaliteediga ega taga lapsele kõiki tema vajadusi, on suur oht kõrge riskikäitumise tekkimiseks.
Mida teha pere tasandil noore kõrge riskikäitumise vähendamiseks?
Fookus peresuhete parandamisele. Tähtis on arendada laste ja vanemate omavahelisi suhteid. Oluline on mõista, et olenemata noore käitumisest ning perekonnas toimunust, on peresuhted noore jaoks väga olulised ning suurim tõenäosus riskikäitumise kadumiseks on just läbi suhete tugevdamise perekonnas. Noor on ja jääb alati osaks oma perekonnasüsteemist. Perekonnale tuleb läheneda terviklikult. Toetades noori riskikäitumise vähendamisel on oluline tegeleda ja toetada tervet perekonda, mitte vaid noort. Mõnikord vajab tuge terve kogukond, kus laps elab.
Vanemlike oskuste parandamine. Lapseeas on vanema roll väga suur ning täiskasvanu ülesandeks on anda lapsele turvatunnet. Targaks lapsevanemaks ei sünnita, vaid õpitakse. Noorega hea suhte loomise, piiride seadmise, keeruliste olukordadega toimetulemise ja muude vanemlike oskuste arendamise osas on abiks erinevad vanemluskoolitused (nt Gordoni perekool, Imelised aastad).
Riskikäitumise tekkimise põhjused kooli tasandil
Risk kasvab, kui laps jääb koolist eemale ega osale enam regulaarselt koolitöös. Põhjuseks võivad olla konfliktid teiste õpilastega, kiusamine või halvad suhted õpetajaga. Samuti võib põhjuseks olla õppekava, mis ei sobi noore võimetega.
Mida teha koolist tulenevate riskitegurite maandamiseks?
- Kaasa noort lahenduste leidmise protsessi. Kui noorele ei anta tema enda elu puudutavates otsustes sõnaõigust ega võimalust mõjutada mure lahenduskäike, ei pruugi abi korraldus sobituda lapse vajadustega. Kui noor saab otsustes kaasa rääkida, on pakutav abi tulemuslikum ja pikaajalisem. Võime täiskasvanute ja spetsialistidena tahta noorele parimat ja pakkuda talle erinevaid lahendusi või teenuseid, kuid kui need ei kata noore vajadusi või ta ei ole nendeks valmis, siis oodatud tulemust ei tule.
- Tunnusta noort ka väikeste edusammude eest (kasvõi kui ta kooli tuleb) ning kohanda õppimine noorele võimetkohaseks ning võimalikult turvaliseks.
- Loo lapsele koolis turvatunne. Kooli suhtes positiivsete uskumuste kujunemist toetab see, kui õpilane tunneb end koolis turvaliselt, aktsepteeritult, väärtustatult ning austatult oma kaaslaste ja õpetajate poolt (Cardwell et al., 2019).[1] Selleks mõned soovitused:
- Kuula päriselt, mida noored räägivad ja proovi hoiduda süüdistamisest. Reguleeri enda emotsioone ning vajadusel võta rahunemiseks aega ning suhtle hoolivalt. [2]
- Kui noor reageerib olukorrale sobimatult, siis ole rahulik ja proovi leida mõistlik lahendus koos noorega. [2]
- Kui noor räägib koolitöötajale midagi, siis on oluline seda hoida endale ja mitte edasi rääkida. Kui on vältimatu vajadus seda kellelegi edastada, siis räägi enne see noorega läbi. [2]
- Ärge kutsuge tahvli ette neid, kes ei oska teemat – see süvendab vastumeelsust aine/õpetaja vastu. [2]
- Kui õpilane tunnis magab, siis see ei tähenda, et ta on laisk, vaid miskit toimub ta elus. Selleks, et olukorrast paremini aru saada, küsi selle kohta noorelt eraldi, turvalises keskkonnas. Ära tee seda klassi ees. Ära võta kohe ka vanematega ühendust, räägi esmalt noorega. [2]
- Süvenege rohkem probleemidesse, sh sellesse, kes tegelikult väljakutsuvalt käitub. Kui last kiusatakse pikalt ja ta lõpuks hakkab vastu, sest ei jaksa seda enam taluda, jääb süüdi sageli vale laps. Samal ajal palun ärge ignoreerige olukordi, mis tekivad – sotsiaalsete probleemidega koolis on ka oluline tegeleda. [2]
- Vaheaeg on lastele haavatav aeg, eriti klassiruumis kui õpetajaid ei ole. Mõned lapsed ei pruugi isegi teistega koos söömas käia, vaid eelistavad seda teha näiteks üksi WC-s. See suurendab aga lapse isoleeritust veelgi. [2]
Riskikäitumise tekkimise põhjused eakaaslaste ja muu keskkonna tasandil
Teismeeas on eakaaslaste tähelepanu ja heakskiit väga oluline, seda enam, kui noor ei saa piisavalt tunnustust kodust. Siis hakatakse kuuluvustunnet otsima mujalt, näiteks kambast. Kambavaimu mõjul ja halvasti käituvate “sõprade” eeskujul tehakse mõnikord tegusid, mida muidu ei tehtaks.
Riskikäitumise põhjuseks on ka madal sotsiaalmajanduslik olukord.
Kokkuvõte
Peame uskuma, et noor suudab oma käitumist muuta. Tähtis on, et me täiskasvanuna noort sel teel järjepidevalt toetame ja suuname. Kaasame ja kuulame noort rohkem, anname talle selgeid valikuvõimalusi ja otsustame temaga koos, mitte tema eest.
Proovime mõista, et noor, kes käitub pidevalt raskesti mõistetavalt, proovib toime tulla nii endaga kui ka eluga enda ümber, mida ta kahjuks ei oska nõnda, et see oleks ühiskonna normidele vastav. Noore käitumine on peegel tema kogemustest.
Kõige olulisem on, et me ei pea seda tegema üksinda: lapse ümber on tavaliselt palju spetsialiste ja mõelda ning tegutseda tuleb nendega koos, st teha järjepidevat eesmärgistatud võrgustikutööd. Lisaks ärme unusta, et nii laps kui ta pere on oma elu eksperdid ja peategelased ehk olukord ei parane kui me neid lahenduste leidmise protsessi ei kaasa.
Proovime leida lastele parimaid sekkumisi, et näidata neile: täiskasvanuid saab usaldada, täiskasvanud hoolivad päriselt ja kuulavad ning annavad võimaluse muutuda koos, täiskasvanu(te) toel.
[1] https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/alaealiste_rikk_sekk_lopparuanne_2021_emor_avaldamiseks.pdf
[2] Noorte nõukogu noortelt sõnumid
Lugege lisa riski- ja kaitsetegurite kohta uuringust: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2024-02/klat_uurimisulesanne_1._kinnise_lasteasutuse_teenusele_viinud_riskitegurid.pdf